We are talking about the big money ehk töö veinitehases

Meie veinika teekond algas juba oktoobri kuus, mil me De Bortoli kodulehel end kirja panime. Täpsemalt kandideerisime 19.oktoobril 2017. Kandideerimisprotsess iseenesest keeruline polnud, kuid see eest üpris pikk. Kandideerisime ka samas piirkonnas asuvasse Casella veinitehasesse, kuid selle intervjuule me ei läinud.

Pärast avalduste saatmist, saime üsna pea aja intervjuuks, mis asus Melbourne linnast 7h kaugusel olevas Griffithi linnas. Juba esimestel sõiduminutitel seal linnas, saime aru, et see linn koos armsate palmikestega on just see, kus me tahaks mõnda aega elada.

Turistipildid esimesest päevast Griffithis.

Intervjuu aega ma täpselt ei mäleta, need andmed on mu telefonist nagu tinatuhka kadunud. Intervjuu ise koosnes 3 osast - alko/narkotest, füüsiline sobivustest ja intervjuu. Kõik läks meie puhul mängleva kerglusega, pärast intervjuud saime juba tööriideid proovida. Olime nii elevil ja ootasime oma kindlat jah-sõna. Oma päris vastuse saime 14.novembril. Olime väga rõõmsad. Intervjuul räägiti nii töökestvusest kui ka palgast. Ideaalsel juhul pidime tööl käima 6+1 12h. Kuid väga palju sõltus sellest, palju konkreetselt tööd oli.

Töö algas pihta 10.jaanuaril 2018. Õigemini töö ei alanudki siis, vaid me läbisime treeningprogrammi. Treening oli 3päevane ja koosnes veinitehases ohutuks tööks vajalikust informatsioonist. Kõige meeldejäävam oli õhuballooniga veinitanki ronimine. Ma pole varem nt sukeldumas käinud, seega hapnikumaski proovimine oli väga põnev.

Jalutasime 10min õhuballooniga ringi.

Esmaabikoolitus

Töö poolt saime kõik vajalikud riided.

Õige töö koos juba De Bortoli tööriietusega algas 15ndal jaanuril. Meid määrati u pooleteist nädala pärast oma õigetele positsioonidele. Mind määrati crucheri ehk purustaja peale. Töö oli iseenesest lihtne, mitte midagi konti murdvat. Veoauto kallas marjad purustajasse, kus saadeti esialgne mahl mahlatünnidesse ning puhastatud marjad suunati edasi pressi või jetting tankidesse. Valged marjad saadeti otse pressi ning punased jetting tankidesse. Jettingut kasutatakse punaste marjade puhul, et veel kiiremini punast värvi nahkadest välja saada. Pump ühendatakse tangiga, tangi alumisest osast pumbatakse mahl välja ning suunatakse tagasi paaki tangi ülemisest osast. Kõike seda tehakse käsitsi.

Äsja on toodud sisse punased marjad, mis liiguvad edasi jetting tanki.

Huvitav fakt: punastest marjadest ei saagi kohe punast veini teha, sest nende mahl on läbipaistev. Alles siis kui punased marjad on tükk aeg seisnud tangis, eraldub punane värv marja nahkadest ning muudab mahla punasest. Muidugi lisatakse sinna teatud aineid, et protsessi kiirendada.

Mina töötasin enda crucheri peal Malaysiast pärit noormehega, kelle nimeks inglise päraselt John. John oli elanud Austraalias 7aastat. Ta tuli siia õppima IT-d. Mul oli hea meel, et ma sain harjutada inglise keelt koos temaga, sest suur osa kollektiivist olid eestlased.

Lisaks crucheri tööle sain ma keset hooaega ka watertrucki peale. See oli tegelikult hoopis traktor, mille taha oli ühendatud 10meetrine treiler. Treilerile oli omakorda peale pandud suur veepaak. Ja niimoodi ma siis töötasin, kui crucheril oli vaiksem moment, sõitsin veeautoga. Traktoril oli õnneks sisseehitatud aircon, sest sel hetkel oli Austraalias südasuvi ning kraadid olid +40 ümber.

Traktor ja 10meetrine treiler veepaagiga.

Lisaks nendele töödele olin ma täiskohaga sisaliku- ja hiirepäästja. Päris tihti veoki mahalaadimisel siblisid ringi hiired või sisalikud, kes seisid nagu kivikujud.

Meie päästetud sisalikud.

Veidikene ka palgast. Ma võin öelda, et ma sain seal töötades oma Austraalias oldud aja kõige paremat palka. Kui ma sain tööl käia täpselt 12h ja 6+1 ehk 6 tööl ja üks vaba, siis oli minu nädala tasuks 2200$ ~ 1300€. Päris hea või mis? Muidugi enamus aega jäi mu palk sinna 1800-2000piirimaile, mis oli samuti väga hea.

Austraalias makstakse natuke teist moodi palka, siin saadakse juba esiteks kord nädalas palka. Lisaks, kui töötad nädalavahetusi või rohkem kui 8h päevas, on samuti hoopis kõrgem tunnitasu.
Pausid olid kõik palka sisse juba arvestatud. Saime 2×15min + 1×30min.
Jälle huvitav fakt: austraalased nimetavad seda lühiket pausi smoko-ks.

Lõunasöögi ettevalmistused.

Kahjuks 2018. aasta veinihooaeg De Bortolis sai meie jaoks üsna kiire lõpu. Lootsime, et saame töötada kuni märsti lõpuni, kuid oh üllatust, täpselt minu sünnipäeval andis ülemus meile teada, et selleks aastaks on meie jaoks veinihooajaga lõpp ning viimaseks tööpäevaks sai 10.märts. Viimane töönädal möödus kibekiirelt ja sellega saigi meie veiniteekond läbi.