Puhkus jätkub Cairnsis (2)

Minu puhkus jätkub endiselt veel Cairnsis, kus naudin seda imelist linna ja loodust. Kolmapäeva hommikul alustasin ma oma hommikut vara. Tegelikult, on nii vale öelda, sest ma ärkan iga hommikul poole 6 ja 7 vahel, niiet see hommik ei erinenud üldse selle poolest teistest. Igal juhul, kolmapäeva hommikul võttis mind transfeeribuss peale ning viis mu rongijaama. Nimelt sõitsin ma rongiga Kuranda mägikülla, tee peale jäi mitmeid lummavaid vaateid.

Barron Falls

Huvitav fakt: Rongi teekond on 37km pikk ning üles jõudmiseks läheb aega pea 2h koos ühe peatusega Barron Fallsi juures. Raudteede ehitust alustati 1886a ning lõpetati 1891a. Raudtee koosneb 15 tunnelist ning 37 sillast. Viimase, 15.tunneli ehitamiseks läks kõige kauem aega ning see on ka kõige pikem neist - 450m. Kogu ehituse käigus liikutati 3milj kuupmeetrit maad.
Rongi vagunid on jäetud võimalikult selliseks nagu need algselt olid. Osa nendest vagunitest on üle 100a vana.

Kuranda on armas väike mägikülake, mis asub 330m kõrgusel mere pinnast. Turiste meelitab siia kaunis vihmamets ning siin elavad aborigeenid. Kusjuures müüakse palju aborigeenikunsti, mis on värvikirev ning peamiselt on saadud inspiratsiooni loodusest. Looming on mõjutatud sellest, kust hõimust pärit ollakse. Kunstist ei lubatud kahjuks pilti teha, kuna see rikub autoriõigusi.

Kurandasse jõudes oli mul tunnike aega, et vaadata ringi. Külake oli tõesti pisike ning ühest otsast teise jõudis juba 10-15minutiga ilma, et kiirustaks. Lõuna paiku korjas meid transfeeribuss jälle peale ning viidi 20min kaugusele Rainforestation'sse. Seal saime sõita hiiglasliku masinaga - Army Duck'ga, mis liikus ise nii maa kui ka vee peal. Kuna olin üksinda, sain juhikõrvale istuma ning nägin kõike esipingist. Sain proovida erinevaid kange ning kapten ristis mind tema abiks. Kapten-autojuht-giid oli tõesti väga asjalik ning seletas hästi. Kulgesime mööda vihmametsa ning õppisime tundma erinevaid taimi. 

Pärast sõitu vihmametsas, viidi meid tagasi Kurandasse. Otsustasin, et külastan Austraalia Liblikate Pühamut, mis on suurim kogu riigis. Kõik liblikateliigid on pärit kohalikust vihametsast. 

Koju sõitsin hoopis teistmoodi ehk SkyRail'ga, millelt avanesid võrratud vaated vihmametsale ja Barron Falls'le. SkyRail ehitati 1995.a ning kõik tornid tõsteti kohale helikoperi abil, et säästa ümbritsevat vihmametsa. Kõige kõrgem punkt asub 545m kõrgusel mere pinnast. 

Vaated SkyRail'lt

Väike peatus Red Peak Station's, et vaatada üle 400.a Kauri mänd

Ülejäänud päevad Cairnsi puhkuse lõpuni möödusid peamiselt shopates ja päevitades. Nii ei saa keegi mulle Eestisse jõudes öelda, et ma olen valge ja kas ma üldse Austraalias päikest nägin. Viimasel päeval käisin ka kinos, vaatasin "The spy who dump me" Mila Kunisega peaosas. Väga lahe komöödia oli ning nalja sai. Lennuk läks alles kl 21:45, niiet ootamist oli sel päeval palju. Ei jaksa oodata, kuna jõuan ometi kord Balile. 

Cairnsi kesklinnas elavad puu küljes nahkhiired, neid on seal sadu.

Shoppingul käidud, pildilt palju asju veel puudu.

Cairnsis pole korraliku randa, seega on loodud inimeste jaoks tehisrand, ajas asja ära küll. 

Viimased jäädvustused Austraaliast. 

Ootan turvakontrolli ja Bali, siit ma tulen.