Väiksed hingetõmbed töise elustiili kõrvalt ehk elu Melbourne's.

Pärast North-Melbourne kolimist, olid esimesed päevad täis töö otsimist, hiljem aga täitsid päevi pikad tunnid tööl. Praegu, kui tagasi mõtlen, siis ma ei jõudnudki väga Melbourne'ga tutvust teha. Sõbrad siiamaani ütlevad, et ma muudkui töötan ja üldse ei puhka. Miks ma üldse Austraaliasse läksin, kui midagi ei näe. Tööd oleksin saanud teha ka Eestis jne. Ei tea isegi, kuidas aeg nii kiiresti läinud on.

Mõned võtted huvitavast tänavakunstist.

Uues kohas tutvusime õigepea ka äsja sisse kolinud saksa-hispaania paariga. Paula ja Eduardo olid väga lahedad inimesed. Käisime nende päris palju väljas. Käidud sai nii kohvikus, rannas kui ka praktiliselt meie tänaval oleval ööturul. Edu töökaaslased olid ka oma letiga turul ning saime proovida churrosid. Ja ma ütlen, et need olid imehead.

Edu ja Paulaga ööturul. 

Edu oli väga heas mõttes kokkuhoidlik inimene. Pärast turu sulgemist, käis ta alati talunikelt kraami küsimas. Nii ta tuligi päris mitmel õhtul aiasaadustega koju. Keetsime sellest nii moosi kui ka letšot.

Mango-kiivimoos.

Kulinaarsete saavutustega hiilgasin veelgi. Internetist leitud retsepti järgi tegin banaanileiba, millest sattusin täiesti sõltuvusse. Hakkasin seda tegema praktiliselt ülepäeviti, kui jälle otsa sai.

Võrratu banaanileib koos mango-kiivimoosiga ning värskete maasikatega. 

Oskasin ka tervislik olla, igal hommikul sõin putru. 

Üheks minu veidramaks kogemuseks, mis oli kindlasti kohalike jaoks täiesti normaalne, oli +30kraadises kuumuses näha jõulukaunistusi. Ütlen ausalt, see ei tekitanud üldse minus jõulutunnet. Eks ikka oli igatsus suure koheva lume ning külma järgi.

Jõuludeks valmistumine suvises Melbourne's.

Eestlaste jõulupidu korraldati ka Melbornes's asuvas Eesti majas. Muidugi oli kohal jõuluvana, lapsed laulsid ja lugesid luuletusi. Toit oli eestipärane. Pakuti sealiha, hapukapsast, keedukartulit, vorstikesi. Musta leiba kahjuks polnud, pidi leppima kukliga. Kõik oli tõesti väga maitsev. 

Jõulupidu Eesti Majas.

Detsembri alguses hakkasime mõtlema autoostu peale. Peagi oli algamas töö veinitehases ning hästi sõitev automobiil oli vajalik. Auto saime Andy tuttavalt, kes müüs seda päris hea hinnaga. Maksime meie uue Nissan Maxima eest 1800$ ~1200€. Oli näha, et auto oli päevi näinud, väljast oli see päris korralikult kriipida saanud, kohati isegi hakkas värv kooruma. Aga siiamaani sõidab hästi, pole suuri vigu veel esinenenud.  

Meie uus paugupill - Nissan Maxima .

Kohe pärast autoostu otsustas Andy sõita 5h kaugusel olevasse Finely linnakesse meie Eesti sõprade juurde. Mõned päevad hiljem pidi ta ta tagasi sõitma, et mind ka peale võtta. 

Viimased päevad Melbsis läksid linnulennul. Käisin ära Melbourne SeaLife akvaariumis mereloomi vaatas, kohvikutes ja muidugi tegin veel palju tööd. Ka viimase päeva hommikul, käisin viimasel koristustööl. 11.detsembril ütlesime mõlemad Melbourne'le head aega ning alustasime uut seiklust ja tööd hoopis Finelys lehmafarmis.

Melbourne SeaLife Aquarium