Esimesed nädalad Melborne's

Meie jalad puudutasid esimest korda Austraalia pinda 17.oktoobri õhtul. Valisime oma esimeseks linnaks Melbourne, kuna ei tahtnud olla iga teine eestlane, kes alustab oma seiklust Perthist. Tellisime endale takso ning sõit võis alata mööda öist linna. Sõitsime u 20-25min. Taksohinnaks kujunes 99$.

Tol õhtul oli ilm väga soe. Selleks ja järgnevaks päevaks oli ilmateade lubanud 30kraadi. Täpselt, nagu me olime kuulnud, on Austraalia ikkagi soe maa - me ei saanud rohkem eksida.

Eestis olles broneerisime me AirBnb kaudu endale esimeseks nädalaks toa toreda austraallase Ryani juurde. Ryan elas Melbourne kesklinnast u 3-4km kaugusel Richmondis. Meie tuba küll polnud teab mis luksus, kuid siiski see ajas asja ära.
Maja jagasime lisaks Ryanile Ecuadorist pärit vendade Diego ja Josega, kes olid väga ägedad kutid ning veel ühe aasia kutiga, keda me nägin ainult esimesel õhtul, kui sisse kolisime.

Tagasihoidlik ööbimispaik esimeseks nädalaks. 

Avastame linna Jose ja Diegoga.

Meile hakkas alles nüüd kohale jõudma, et oleme Austraalias. Meie ja tõesti siin. Mäletan, et isegi linnud laulsid teist moodi kui kodus. Õigemini need kraaksusid. 

Jõudsime eelmisel õhtul üsna hilja ööbimispaika, seega võtsime hommikul koheselt suuna poe poole. Pärast kerget kehakinnitust, alustasime kohe toimetustega. Eestis olles avasime juba CommonWealthi pangas arvelduskonto. Siia jõudes saime pangakaartidele kohe järgi minna. Kõik oli nii põnev ja uus. Ja ilm - see oli lihtsalt super. 

Esimesed pildid, kohe tegime esimesed turistifotod.

Andyl läks tööotsingute kohe alguses eriti hästi. Ta sai tööpakkumise puutööga seoses juba teise päeva õhtul. Minul seevastu nii hästi ei läinud ning tööle sain ma alles paar nädalat hiljem. 

Linna avastamas. Pildile on jäädvustatud Melbourne Shrine of Remebrance. 

Kui Andy rõõmsalt tööl käis, avastasin mina hoopis linna ning panin end paarile  kursusele kirja. Käisin RSA - Responsible Service of Alcohol koolitusel, ilma milleta baaridesse ega kohvikutesse tööle ei saa. Kursus kestis 4h ning koolitaja oli väga tore naisterahvas. Teisena ma käisin barista baaskoolitusel ning kohvikunsti omas. Barista koolitus oli väga lahe, koolitus ise oli 2päevane. Ma ise pole väga suur kohvisõber, kuid leidsin isegi endale lemmiku - mocha.

Ahjusoojad cappucinod. 

Esimese nädala sisse kuulus ka uue elamispaiga otsimine. Ei saa mina siiamaani aru, kuidas me mõlemad Andyga oma esimese peatuspaiga kestvusega pange panime. Nimelt arvasime, et meil on majutus broneeritud 7ööks, kuid tegelikult hoopis 6ööks. Õnneks oli meil viimasel päeval juba lepitud kohtumine kokku maakleriga, kellega uut kohta uudistama minna. Nii pea, kui olin maakleriga käed löönud avastasin telefoni vaadates, et meie peremees Ryan oli meile mitu kirja jätnud. Nimelt me pidime sel sama päeva kl 10ks toa vabastama. Meie asjad olid siiski endiselt Ryani juures laokil. Kuna ma ühistranporti ei raatsinud siis kasutada ja olgem ausad, ei osanud ka, siis hakkasin kiiruga kesklinnast tagasi peatuspaika kõndima. Kohale jõudes pakkisin silma häbi täis meie asjad kokku ning jäin Andyt ootama. Andy oli sel hetkel tööl. 

23.oktoobri õhtul kolisime uude kohta. Asusime nüüd North Melbourne's, kust kesklinna oli praktiliselt 2minuti tee. Meie tänavast välja kõndides avanesid kohe suurlinna kõrghooned. Tuba iseenesest oli kena. Ühe suure voodi vahetasime hiljem kahe väikse vastu. Toas oli oma telekas, külmik, koht riiete panemiseks, kirjutuslaud ja väike diivan. Köök ja pesemisruumid olid teiste tubadega jagamisel. Õhtul, sisse kolides, avastasime, et meie toal polegi akent, või õigemini oli aken, aga see avanes kööki. Seega meie tuba oli igal ajal üsna pime ja mürarikas. Eriti häiriv oli, kui keegi öösel süüa tuli tegema. 

Sellega meie toaseiklused veel ei lõppenud. Aga sellest juba mõnes muus postituses. 

Valmistun linnaga tutvumiseks uues kodus.

Üldiselt algasid meie paar esimest nädalat suurlinnas hästi. Meil oli kodu, kus nüüd pikemalt olla. Ainuke, mis oli puudu, oli töö.