Esimesed mõtted Austraaliast

01.02.2017

Minu esimene Austraaliasse mineku soov oli juba mitu aastat tagasi. Siis kui enamus Eesti noori avastas selle maagilise koha. Toona jäi see kahjuks ainult mõtteks. Nüüd olen avastamas uut indu, et ikkagi see Roheline maa ära külastada.

Kes ma selline olen?

Ma olen Tartumaalt pärit noor naine. Praegu olen 24.aastane ning märtsis saan 25. Juubilar, nagu vanemad inimesed ütlevad. Tallinnasse kolisin ma peale keskkooli, kui ma olin 19.aastane. Meie pealinnas alustasin ma õpinguid, läksin tööle ning siin ma nüüd siis olen.

Ma olen oma eluga jõudnud sinna punkti, kus ma olen väga suures mugavustsoonis. Mul on olemas oma kodu - ühetoaline armas pesa Tallinna roheliseimas linnaosas Kristiines. Jagan oma kodu nunnupallist kiisutüdruku Lucyga.

Kiisutüdruk Lucy

Ma olen lõpetanud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli optomeetria ala ning töötan optometrist-müügikonsultandina Pupilo Optikapoes Tallinna kesklinnas.

Mulle meeldib trenni teha ning vabal ajal on mu kirgedeks veel fotograafia ning jumestamine. Suveti olen suur looduses käija. Tihti peale võtame sõpradega suuna RMK metsade poole, et puhata linnamelust, telkida, nautida seltskonda, pildistada, grillida ning öösel taevast tähti vaadata.

Ühesõnaga, on mu elu suhteliselt paika loksunud ning viimase aastaga pole ma enda elus leidnud uut sihti, kuhu püüelda. Päevad hakkavad igavaks muutuma ning pole motivatsiooni ja tahet ka midagi muud teha. Nõnda mõtlesin, et ma pean oma elus mingi muutuse sisse viima. Ma pean rutiinist, kas või natukeseks ajaks välja kiskuma ning minema avastama ennast ning maailma. Ennast just seetõttu, et ma olen väga tagasihoidliku ning nö häbeliku loomuga. Ma pole kunagi olnud seltskonna hing, lihtsalt üks tavaline hall hiireke.

Nagu ka pilt ütleb: Väljaspool Sinu mugavustsooni hakkab alles maagia pihta. 

Miks ma tahan Rohelist mannert külastada?

1. Ma tahan olla julgem ning enesekindlam.
2. Tahan saada teistsugust töökogemust, kui mul praegu on. Pärast keskkooli selgeks õpitud ametile kõrgkoolis, ei ole ma pidanud teistsuguseid ameteid endale selgeks õppima. Välja arvatud Soomes maasikafarmis tehtud maatööd - istutamine, rohimine, korjamine.
3. Ma olen päris pikalt oma tööd juba teinud - 3a. Mulle meeldib minu töö väga, kuid ma tunnen, et sisse on tulnud rutiin.
4. Tahan osata rääkida suurepäraselt inglise keelt. Ma praegu räägin inglise keelt pigem üle kivide ja kändude. Saan üldiselt hakkama.
5. Tahan saada uusi tuttavaid ja sõpru, kellega midagi toredat ette võtta.
6. Tahan elada hoopis teistsuguses keskkonnas. Kindlasti Australia suurimad linnad ning maaelu näitavad mulle seda.
7. Tahan saada raskustest võitu ning pärast mitmendat "ei" näiteks töökoha otsingul olla endiselt positiivne ja motiveeritud.
8. Tahan reisida mööda Austraaliat ning näha selle paljulubavat ja hingematvat loodust.
9. Tahan koguda raha või vähemalt tulla tagasi sama suure summa rahaga, kui sinna läksin.

Yes, I can do it! Üritan juba praegu endale sisestada motivatsiooni. :D

Hetkeseisu suurimad takistused Austraaliasse minekul

Austraaliasse minekuks pean ma oma kalli nummipalli vanemate hoolde jätma. Me oleme Lucyga väga tihti olnud maal vanemate juures. Siiamaani on tal seal väga sobinud, isegi magab koos mu vanematega. Ta on selline rüblik, et hoia ja keela. Tundub, et tal kohanemisraskusi seal ei tuleks. Lisaks mu vanemad elavad oma majas, niiet kontrolli alla saab võetud mitu korrust ja kelder.
Kuigi me oleme Lucyga üksteisesse väga kiindunud. Ma ei saa tualetti ka minna, ilma et ta kaasa ei saaks tulla ning ootab kannatlikult ukse taga, kui ma dušši all käin. Tema lemmiktegevuseks öösel on minu peal magamine. Ma enam ei pane ausalt öeldes seda tähelegi, kui ta tuleb. Igal juhul on ta väga korralik ja viisakas kiisupreili.
Kuna Lucy on minu elus väga olulisel kohal, siis see minek pole üldse kerge ning kassi ära andmine, ka vanemate hoolde, on üsna kurb. Ma tunnen end, nagu ma oleks maailma halvim loomapidaja.

Ilmselt teiseks probleemiks pretendeerivad mu vanemad. Nad on alati igasuguse reisimise ja "mõttetu raha kulutamise" vastu. Nende meelest pean ma alati olema kodus ning raha kokku hoidma. Eriti on sellise mõttelaadiga mu vanaema.
Igal juhul saab nende nõusse rääkimine olema suur vaev. Ühildades esimese probleemi teisega, on see topeltraske.

Kolmandaks ma pean Austraalias olles töö leidmise. Nagu eelnevalt sai öeldud, siis ma pole väga enesekindel ning olen pigem rohkem tahaplaanile hoidev. Eks see saab paras katsumus olema.

Üksi või kahekesi

Kui ma Astraaliasse ikkagi otsustan minna, siis kohe kindlasti ei lähe ma sinna üksi. Liiga hulljulge minu jaoks. Nõnda olen ma praeguseks saanud endale reisiselli hea sõbra Andy näol. Oleme mitu aastat juba tuttavad olnud ning teame üksteist päris hästi.

Oleme Andyga ka koos maasikafarmis töötanud, sealne töö oli üpris raske füüsiliselt. Kogu aeg kummargil maas, väga pikad tööpäevad - isegi kuni 17h päevas. Selles suhtes oleme positiivsed, et me teame midagi raske töö tähendab ning farmis töötamine pole kontimurdev.

Eks ole näha, mida tulevik toob. Ootan juba pikisilmi eesolevat.